Kui su särk räägiks, kas sa kuulaks?

Ermo
May 13
3 min read

22. aprillil, rahvusvahelisel Maa päeval ja Fashion Revolution Week-i alguses, toimus Tallinna Ülikoolis esmakordselt riidering SWISH, mis tõi kokku keskkonnateadlikkuse ja moehuvilised inimesed. Paljudes välisülikoolides ja -kogukondades tuntud praktikana võimaldas SWISH osalejatel vahetada oma kunagised lemmikud ehk seisma jäänud riided, jalanõud või aksessuaarid kellegi teise endiste lemmikute vastu.

Merle Praakli (TLÜ Impact Lab), Janeli Adermann (TLÜ õppeosakond), Anete Elken (TLÜ strateegiabüroo). Pildilt puudub Vivian Põld (LTI).

SWISH-i eestvedajaks oli Impact Lab, tänu millele jõudis teisipäevaks Tallinna Ülikooli Teadlaste Foorumisse üle 450 eseme ning millest leidis uue omaniku üle 250. Lisaks moele pakkus päev ka mõtteainet – peeti mitmeid välkkõnesid teemadel nagu moetööstuse mõju keskkonnale, jätkusuutlikud ja teadlikud tarbimisharjumused, tekstiilijääkide haldamise väljakutsed ning ebaõiglase kaubanduse ja keskkonda reostavad aspektid kiirmoe tootmisahelas.

Teiste seas kõneles ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa moetööstuse mõjust veekeskkonnale, ning TalTechi materjalitehnoloog ja professor Tiia Plamus avas tekstiilijäätmete ringluse reaalsust. Mõjusa ettekande tegi ka Samm Korraga esindaja Stella Tõldsepp, tuues valgust rohepesu ohtudele ja moetööstuse lõksudele. Lisaks tutvustasid oma tegevusi Unsume, mille eesmärgiks on edendada paranduskultuuri ning TeineTiir ja Moehoolik, mis on südameasjaks võtnud uuele ringile minevate rõivaste kvaliteedi tõstmise.

Aga miks üldse selline sündmus?

SWISH sündmusega samal päeval ilmus Delfis nii artikkel kui juhtkiri uuest kohustusest, mille kohaselt peab iga elanik edaspidi sortima oma tekstiilijäätmed. Nüüdsest ei kuulu vana sokk segaolmesse, vaid tuleb viia taaskasutusse või ümbertöötlemisse. Kuid kuhu see sokk siis tegelikult jõuab?

Jaanus Terasmaa sõnul on paljudes taaskasutuse lubadustes rohkem sooja õhku kui tegelikku mõju, lisades: “Ümbertöötlemisele jõuab tootmisega võrreldes protsentuaalselt väike hulk ning tootmisnumbrid aina kasvavad. Me elame kapitalistlikus maailmas, kus on üle 8 miljardi inimese, ning eeskätt on vaja mõjutada tarbimist ning esemete väärtustamist.”

Täna ei suuda meie piirkond tekstiilijäätmeid suuresti siiski ümber töödelda, eeskätt tehnoloogia puudumise tõttu – need lõpetavad kas põletusahjus või kuhjuvad Ghana rannikul. Kellele meeldib arvustusi lugeda, otsige turistide arvustusi Ghana rannikutest.

“Ümber on võimalik töödelda vaid sorteeritud ja puhast tekstiili, mistõttu on igaühe panus oluline,” rõhutab Tiia Plamus. Paraku jõuab suurem osa ka sorteeritud tekstiilist põletusse, kuid sorteerimine aitab valitsusel ja teadlastel paremini mõista tekstiilijäätmete tegelikku mahtu.

Tarbimine algab valikust

Probleemi tuum ei seisne ainult jäätmetes, vaid ka tootmises ja tarbimises. Kui mõni ese – olgu teksad või kampsun – enam ei sobi, tasub mõelda, kas uus rõivas on vaja osta poest, või on olemas taskukohasemaid, loodussõbralikumaid ja unikaalsemaid alternatiive? Selleks, et olla kursis erinevate võimalustega, tuleks hoida end kursis viimaste uudistega, jälgida usaldusväärseid suunamudijaid ning tutvuda MTÜ-de tegevusega. Kiire elutempo juures võib info hulk tunduda üle jõu käiv, kuid soovitus on lihtne: alusta väikselt ja iseendast.

Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse (SEI Tallinn) "Eesti tarbimisjärgsed rõiva- ja tekstiilivood" 2020. aasta uuringu kohaselt tekib Eestis keskmiselt 12,4 kg tekstiilijäätmeid inimese kohta aastas. Lisaks on meil kõigil kapis riideid, mis on oodanud oma kandmisjärge võib-olla aastaid, kuid siiski veel vapralt riidepuul ripuvad.

Harjumuste muutmine ei juhtu üleöö. See nõuab teadlikkust: kust ja kuidas on meie riided toodetud? Kujuta ette, et su särgil oleks silt: “Selle särgi tootmiseks kulus 1500–2000 liitrit vett. Tootmiskulud olid madalad tänu alamakstud tööjõule ning töötlemisjäägid suunati loodusesse. Kuid tänu sellele maksad sina vähem ja me saame rohkem raha turundusse suunata.” Kui sa sellist silti loeksid, kas ostaksid selle eseme ikkagi? Või kui oled juba ostnud, võiksid mõelda, kuidas selle eluiga pikendada.

Kujuta ette, et su särgil oleks selline silt.

Ülikool kui kestlikkuse kujundaja

Ülikoolil on teaduse ja hariduse kõrval oluline vastutus eeskuju näitamisel – olla targa eluviisi eestvedaja ja kujundaja Eestis. Kui soovime, et üliõpilased mõtleksid kestlikult ja käituksid vastutustundlikult oma igapäevaelus, peab sama põhimõte kajastuma ka ülikooli enda tegemistes: linnaku halduses, hangete süsteemides, jäätmekäitluses või igapäevases töökorralduses. Kestlikkus ei tohiks olla eraldiseisev projekt, vaid läbiv printsiip. Emori viimased uuringud näitasid, et Tallinna Ülikool ei saa keskkonnahoidlikkuse hindamisel parimaid hindeid. Selle parandamiseks ei ole aga vaja suuri samme – alustuseks piisab väikestest muudatustest, sest madalalt positsioonilt kõrgemale liikumine on lihtsam kui mõnikord oma kõrget positsiooni hoida.

Küll on aga teadlike vilistlaste kasvatamiseks varsti lõppemas kliimateadlikkuse projekt, kus Tallinna Ülikool koostöös teiste ülikoolidega arendab õppematerjale kõikidele õppeastmetele, et paremini mõista kliimamuutuse mõjusid ning siduda neid meie igapäevaeluga. Samal ajal on oluline, et rohesõbralikud algatused nagu SWISH saaksid ülikooli või instituudi kalendris traditsioonilise koha, pakkudes üliõpilastele ja töötajatele võimalust avalikult kaasa lüüa ning koosloome protsesside läbi luua uusi innovaatilisi lahendusi tänastele väljakutsetele.

Anna oma riietele uus elu

Kui sa tunned, et mõni ese sinu garderoobis enam ei kõneta, vii see esimese variandina taaskasutuspoodi (näiteks Teine Tiir või Moehoolik), korralda kolleegide või instituudi siseselt riidering või osale RõivaRingi vahetuspidudel. Kui tekstiil jõuab põleti asemel uuesti ringlusesse, pikendab see oluliselt selle eluiga ning saadab sõnumi ka tööstusele: toodetud on juba piisavalt, me kasutame targalt seda, mis juba olemas on.