Tiina Tambaum: Singapuri kogemus näitab, et aktiivsena vananemine on kogukondlik vastutus

Kuidas toetada vanemaealisi nii, et vastutus ei jääks üksnes teenustele? TLÜ Haapsalu kolledži lektor ja ÜTI teadur Tiina Tambaum räägib intervjuus Singapuri kogemusest, kogukonnatöö rollist ja sellest, mida võiks Eesti vananeva ühiskonna toetamisel teisiti mõelda.

Tiina Tambaum esinemas IAIC konverentsil 2025. Fotod: IAIC

Tallinna Ülikool liitus rahvusvahelise võrgustikuga Intercontinental Alliance for Integrated Care (IAIC*), mis koondab teadlasi, praktikuid ja poliitikakujundajaid otsima terviklikke lahendusi vananeva ühiskonna väljakutsetele. 2025. aastal Singapuris toimunud IAIC konverents "Beyond borders, beyond age – shaping tomorrow’s tapestry of integrated care" tõi fookusesse küsimuse, kuidas toetada vanemaealiste heaolu viisil, mis ei tugine üksnes teenustele, vaid ka kogukondadele ja inimeste omavahelisele hoolivusele. Konverentsi üheks peaesinejaks oli TLÜ Haapsalu kolledži lektor ja ÜTI teadur Tiina Tambaum.

Rääkisime Tiina Tambaumiga tema Singapuri kogemustest ning tähelepanekutest sealse ühiskonnakorralduse kohta, sealsetest kogukonnatöö ja vabatahtlikkuse mudelitest ning sellest, miks vananeva ühiskonna toetamine ei saa piirduda üksnes tervishoiu ja hoolekandega. Juttu tuleb ka väärtustest, põlvkondadevahelisest koostööst ning küsimusest, mida võiks Eesti nendest kogemustest õppida ja millised muutused eeldaksid siinsetes hoiakutes ja süsteemides teistsugust mõtlemist.

Singapuris käies said vaadata, kuidas seal kogukonnatöö ja vabatahtlik tegevus vanemaealiste toetamiseks toimib. Mida võtsid kaasa, mis sind seal kõige rohkem kõnetas?

Saime Singapuris kohtuda organisatsioonidega, kes toetavad aktiivsena vananemist, uurisime ise olusid ning rääkisime kolleegidega, kes olid võrgustiku kohtumisele kokku sõitnud. Kõige selle juures oli aga suurim üllatus see, kui nägin meie kesklinna hotellis ujula kõrval uksel silti "Spaa. Teraapia. Aktiivsena vananemine" (active ageing). Singapuris inimesed ja ettevõtted ei pista pead liiva alla, ei karda tunnistada, et me kõik vananeme ja terved eluviisid aitavad mitte ainult ennast hästi tunda, vaid ka hästi vananeda.

Tiina Tambaum, IAIC 2025.

Mis olid sinu esimesed muljed seoses Singapuri lähenemisega vananeva elanikkonna toetamisel ja kogukonnatöö kaasamisel?

Võrgustik, kuhu meid kutsuti, tegeleb integreeritud hoolduse valdkonnas (intergated care). Kui meil peetakse integreeritud hoolduse all silmas tervishoiu- ja hoolekandeteenuste terviklikku pakkumist, siis seal regioonis tähendab see hoolekande ja kogukonnatoe ühte sidumist. Teisisõnu, Singapuri lähenemine katab ka ennetust ning kogu koormus ei lange ainult palgalistele.

Milliseid konkreetseid tegevusi ja vabatahtliku töö vorme Singapuris nägid, millest kuulsid (“uksest-ukse” teenused, toidu koju toimetamine, tegevusgrupid jms) ja millised neist jätsid sulle kõige sügavama mulje?

Jah, igas aktiivsena vananemise keskustes töötab 6–7 palgalist ja mitusada vabatahtlikku. Vabatahtlikud teevad tõepoolest kõike seda, milleks pole vaja eriharidust ja -oskusi (samas, iga vabatahtlik tegevus Singapuris eeldab, et inimene saab väikese väljaõppe). Nii meil kui neil on nn sotsiaalkeskustes toidu koju viimise teenus, aga meil teevad seda KOV palgalised, Singapuris vabatahtlikud. Vabatahtlikud tegelevad seal ka nende inimestega, kes ise esimest sammu ei tee või ei saa teha. Nad käivad ukselt uksele ja kaardistavad abivajajaid ja abivajadust ning reklaamivad aktiivsena vananemise keskuste võimalusi. Meil oleks vaja sama, aga umbusk võõraste vastu on praegu liiga suur, et sellist mudelit rakendada.

Millised motivaatorid Singapuri vabatahtlikel olid, miks nad otsustasid aidata eakaid? Kas need motivaatorid võiksid toimida ka Eesti kontekstis?

Ma ei saa öelda, et vabatahtlikel oleks Singapuris mingid konkreetsed motivaatorid. See on ühiskonna väärtuste ja inimeste elustiili küsimus. Ka abivajajatega tegeletakse Singapuris nii, et kui otsest abi inimene enam ei vaja, siis suunatakse ta ise teisi toetama. Aktiivsena vananemise keskused, mis tegelikult on ju kogukonnakeskused, rakendavad kogukonna võimestamise mudelit, millele on kolm sammast: tervis, rõõm ja vajalikkuse tunne (inglise keeles algavad need märksõnad tähega H – HHH ehk healthy, happy, helpful). Meil pigem toetatakse süsteemselt ainult tervist. See, kas inimene ka rõõmus on, ning see, kas ta tunneb ennast ka vajalikuna, on Eestis pigem inimese oma asi. Vabatahtlike seltsiliste liikumine Eestis on esimene samm sellise HHH mudeli suunas, kuid paljud kohalikud omavalitsused sotsiaalvaldkonna vabatahtlike süsteemi rajamist ja toetamist kahjuks vajalikuks ei pea.

TLÜ delegatsioon, koosseisus prorektor Katrin Saks, Haapsalu kolledži lektor ja ÜTI teadur Tiina Tambaum ja EXU ettevõtluskoostöö juhtivekspert Ingrid Hindrikson IAIC konverentsil 2025.

Nägid sa Singapuris kutsealaselt, kuidas vabatahtlik töö eakatega parandab nende vaimset ja sotsiaalset heaolu? Kas saad tuua mõne konkreetse näite, mis sind kõnetas?

Meile räägiti põlvkondade vahelise koostöö mudelist „Väärtused teoks“ ("Values in Action"), millega on osad koolid liitunud. Nendes koolides on regulaarselt tunnid, kus õpilased teevad vabatahtlikku tööd oma kogukonnas, sh näiteks Aktiivsena vananemise keskustes. Niimoodi kasvab maast madalast lapsele sisse kogukonnatunne, ta leiab teismeeas endale sujuvamalt rolli ühiskonnas. Talle ei pea vananemist raamatus tutvustama, ta kasvab koos vananemisega. Minu meelest on ka mudeli nimi tabav – väga tihti loetakse väärtustest veebilehelt ja raamatutest, aga reaalse eluga jäävad need sidumata.

Kuidas erineb Singapuri mudel traditsioonilisest Euroopa/Eesti sotsiaalsest turvavõrgust, mis on selle eelised ja võimalikud puudused?

Singapur on ülalt-alla juhtimisega riik. Juhid on seal 60 aastat targalt, s.o strateegiliselt tegutsenud. See teeb kadedaks. Plaanid on Singapuril kaugeleulatuvad ja sügavuti läbi mõeldud. Samas, inimeste omaalgatus pidi olema pea olematu. Kui nii, siis rõõm ise oma elu juhtimisest ja sõltumatuse tundest jääb olemata.

Kui mõtleme sinu tööle Eestis, kas näed võimalust või kuidas plaanid kasutusele võtta mõningaid Singapuri kogemusi või lähenemisi?

Singapuris käik andis argumente, et veenda Eesti strateegilisi planeerijaid nii riigi kui kohalikul tasandil nägema aktiivsena vananemise toetamist süsteemse kogukonnatööna. Esiteks ei saada praegu Eestis aru, et kogukonnatöö vananevas ühiskonnas vajab koordineerimist ja teiseks ei saada veel aru, et kogukonnatöö vananevas ühiskonnas vajab professionaalsust. Lihtsalt nii, et tuleme kokku ja vahetame ideid igaühe isikliku kogemuse alusel, vananevat ühiskonda ei juhita.

Vasakult: Tiina Tambaum, Ingrid Hindrikson. IAIC konverents 2025.

Kas ja kuidas näed võimalust Eestisse rakendada põlvkondadevahelist koostööd, näiteks nooremate vabatahtlike kaasamist, et nad toetaksid vanureid seltsi või abistamisega, näiteks digiteemadel?

Siin on eelpool kirjeldatud "Väärtused teoks" programm hea eeskuju. Koolid, vabatahtlikkuse alusel, võiks võtta regulaarse tegevuse kogukonnas kooliprogrammi sisse. Ja sealt, jälle vabatahtlikkuse alusel, tegeleksid osad just põlvkondade koostööga. Praegu on põlvkondade koostöö projektipõhine (loe: juhuslik ja ühekordne). Mis digiteemasse puutub, siis siin on vaja riigil käivitada kogukonnaõppe mudel – digiõpe (tööturult väljunud) täiskasvanutele kogukondades ei saa olla juhuslik ja ühekordne, siin on vaja kompleksset professionaalset lähenemist ja vabatahtlike kaasamist. Vabatahtlikeks saavad olla ka noored. Kõik vabatahtlikud, sõltumata vanusest, peaksid saama kiire väljaõppe. Praxis teeb Voliniku tellimusel sellel teemal parajasti analüüsi, sain seal eksperdina väljendada oma seisukohta. Meie pensionieas inimeste interneti kasutajate osakaal ja digioskuste levik on teravas vastuolus Eesti e-riigi kuvandi ja võimalustega. Singapuris tegingi just nendest vastuoludest ettekande.

Milliseid konkreetseid samme või mudeliversioone soovitaksid Eestis katsetada, et luua toimiv kogukonnatöö/vabatahtlike süsteem vanemaealiste toetuseks?

Mudel on selline, et koordinaator on palgaline (nt KOV-s) ja tema ettevalmistus peab vastama kehtestatud kutsenõutele. Koordinaator juhib vabatahtlike kogukonnatöö tegijate võrgustikku, pakub neile väljaõpet ja nõustamist, koordineerib üksteiselt õpet, on infokanal ja võimestaja. Eraldi tähelepanu pöörab koordinaator põlvkondade vahelisele koostööle ja õppimisele, sest see iseenesest ei teki. Vabatahtlikud mitte ainult ei aita vanemaealisi, vaid jõustavad neid jätkamaks õppimist, arenemist ja panustamist omas tempos.

Millised on sinu hinnangul suurimad raskused, millega võib Eestis kokku puutuda, kui püüame rakendada Singapuri lahendusi, kas need on kultuurilised, sotsiaalsed, geograafilised või majanduslikud takistused? Miks?

Meie ühiskonnakorrad on erinevad. Seetõttu otse kõike üle võtta ei saa. Aga kompleksne strateegiline lähenemine, mille aluseks ei ole üksi teenused, vaid kogukondlik lähenemine, see on teoreetiliselt põhjendatud ja Singapuris praktiliselt tõendatud.

Mis on praegu Haapsalu Kolledžis või sinu töös Eestis see, mille üle oled eriti uhke ja millised on sinu tulevikuplaanid vanemaealiste ja kogukonnatöö teemadel?

Uhke olen vilistlaste ja üliõpilaste panuse üle. Juba õpingute käigus luuakse näiteid põlvkodade vahelise koostöö vormidest, vahendeid diskrimineerimise ja stereotüpiseerimise teadvustamiseks, luuakse disainmõtlemise meetoditel mänge, mudeleid jm sekkumisvahendeid. Magistritööd loovad vundamendi tervena vananemise kogukondliku toetamise tõenduspõhiseks planeerimiseks.

---

* IAIC võrgustiku tegevus kaasab tervishoiuteenuste osutajaid, sotsiaalteenuste asutusi, teadlasi ja poliitikakujundajaid piiriülese koostöö kaudu, et algatada ühiseid uuringuid ja jagada omavahel parimaid praktikaid. Alliansi eesmärgiks on arendada sisukat ja praktilist koostööd, jagada teadmisi ja parimaid praktikaid vananeva ühiskonna ja vanemaealiste integreeritud tugisüsteemide (Integrated Care) edendamisel kogu maailmas.