Eesti demograafia keskus juhib 15. augustil Paides Arvamusfestivalil, Riigikantselei ja Rahandusministeeriumi ühisel laval „Eesti 2035“ mõttevahetust teemal, kuidas kasutada vanemate inimeste potenstiaali tööturul.
Strateegia Eesti 2035 eelnõu kirjeldab meie riigi arenguvajadusi ning selleks vajalikke muutusi. Meis kõigis peaks kasvama soov õppida ja valmisolek töö olemuse muutumiseks. Meil on vaja panustada kogukonna ja riigi arengusse terve eluea jooksul. Eestil puudub variant B, sest aastal 2035 on meil iga neljas inimene vanuses, mis praegu on tuntud kui pensioniiga. Samas väljuvad praegu inimesed tööturult keskmiselt enne vanaduspensioniga ning tagasipöördumist naljalt ei ole. Meil on vanuserühmas 55-64 inimestest iga kuues, kes pole mitte kunagi kasutanud internetti ning kolmest kasutajast kaks hindavad oma oskusi halvaks.
Statistika näitab eesti töötajate kõrget õpitahet, aga täiendusõppesse jõuavad pigem need, kes nagunii pidevalt õpivad. Tööturg hindab endiselt kõrgelt töötaja energiat ja särtsu ning alahindab olemasolevaid teadmisi ja kogemusi. Justkui oleks tegu ööklubiga.
Meie arutlejate seas on nii tööandjad kui töövõtjad. On inimesi, kelle jaoks iseenda või oma töötaja kõrgem vanus ei ole tööalase teostamise takistus, ja on neid inimesi, kes on kokku puutunud vanuselise eristamisega. Mõtteid vahetavad Anne Erm, Riigi Infosüsteemi Ameti personalijuht Elina Orumaa, Keila Rõõmu kaubamaja staažikas osakonnajuhataja Marianna Laurik, prof Rein Veidemann ning Vikerraadio peatoimetaja Janek Luts. Aruetlu juhib Tallinna Ülikooli teadur ja õppejõud Tiina Tambaum.
Arutelu suur küsimus on, mida peab tegema, et tööturul kasutataks vanemas eas inimeste potentsiaali.
Paneme ennast tööandja, töötaja, kolleegi ja kliendi vaatesse. Käsitleme muuhulgas küsimusi Mis on vanuseliselt mitmekesiste meeskondade eelised ja puudused? Mis on staažikate töötajate eelised ja puudused. Milline roll on tööandjal selles, et töötajad õpiksid ja oleksid valmis töö olemuse muutuseks; milline roll on selles töötajal. Kas, kes ja kuidas peaks töötaja tööülesanded muutuma tema vanuse kasvades? Kas, kes ja kuidas peaks töötajat ümber veenma, kui ta tahab lahkuda tööturult? Mida vajab tööandja selleks, et kohanduda tööturu keskmise vanuse kasvuga? Millised on ühiskonnas levivad vanuse stereotüübid, mis häirivad teid inimesena; mis takistavad organisatsiooni eesmärkide täitmist, mis takistavad Eesti strateegiat 2035 ellu viia?